Mida ma õppisin Ted Lassolt?
Hiljuti soovitati mulle vaadata seriaali “Ted Lasso”. Olin sellest muidugi kuulnud, aga kuidagi ei olnud vaatamiseni jõudnud või siis tegelikult väga ei olnud motivatsiooni. Nüüd tekkis lõpuks seda mõnusat molutamise aega ja mõtlesin, et vaatan siis ära, mis selles Ted Lassos nii erilist on.
Ja endalegi üllatuseks avastasin üsna kiiresti, et vaatan jalgpalliseriaali asemel hoopis juhtimisseriaali. ⚽
Või vähemalt mina vaatasin seda läbi juhtimise prisma.
Esialgu oli Ted Lasso mulle isegi natuke ärritav. Ta on lihtsalt nii hea inimene. Nii positiivne. Nii optimistlik. Nii sõbralik. Kõigiga.
Inimesed mõnitasid teda, ajakirjandus naeruväärists, jalgpallifännid sõimasid, mängijad ei austanud ning isegi inimene, kes ta tööle palkas, ei soovinud alguses sugugi tema edu.
Ja Ted? Naeratab. Teeb nalja. Küpsetab küpsiseid. Püüab aru saada, miks teine inimene käitub nii, nagu ta käitub. Mingil hetkel tekkis mul küsimus, kas üks inimene saab päriselt selline olla?
Veel olulisem küsimus juhtimise seisukohast on aga kas selline juhtimisstiil päriselus üldse toimiks?
Mida rohkem seriaali vaatasin, seda rohkem hakkasin arvama, et Tedi tugevus ei ole tegelikult tema positiivsus. Headus ei tähenda nõrkust. Me kipume vahel headust ja pehmust omavahel segamini ajama.
Milline peab olema juht (stereotüüp)? Ta peab olema nõudlik, otsustav, tulemustele orienteeritud, vajadusel karm. Kõik õige.
Aga kas selleks peab olema hirmutav? Kas autoriteedi saavutamiseks peab keegi teine ennast väiksemana tundma? Oh ei!!! Tänases päevas pigem ei tohi.
Ted Lasso puhul on huvitav just see, et ta ei püüa oma positsiooni jõuga kehtestada. Ta ei lähe ruumi mõttega, et peab tõestama, kes siin boss on. Ta valib alati meeskonna tee ning headuse. Ta jääb iseendaks ka siis, kui teised proovivad teda sellest positsioonist välja tõmmata, tekitavad konflikti, aga ta ei lähe kaasa.
Kui teda mõnitatakse, ei mõnita ta vastu.
Kui teda provotseeritakse, ta ei allu sellele, reageerib pigem naeratuse ja armastusega.
Kui keegi on tema peale vihane, ei vasta ta vihaga.
See tundub esmapilgul passiivsusena, aga tegelikult nõuab see tohutut enesekontrolli.
Juhtimises kipume sageli rääkima sellest, kuidas juht peab oskama teisi inimesi juhtida. Palju vähem räägime sellest, kui oluline on oskus juhtida iseennast. Oma ego, emotsioone, oma vajadust ennast kaitsta, oma soovi viimast sõna saada. Ted on selles erakordselt hea.
Ta usub inimestesse enne, kui nad ise endasse usuvad 💛
See on minu jaoks üks Ted Lasso juhtimisstiili kõige ilusamaid omadusi. Ta näeb inimestes midagi, mida nad ise alati veel ei näe. Mõnikord näeb juht inimese tänast sooritust. Hea juht näeb ka tema potentsiaali. Need on kaks väga erinevat asja.
Kui juht kohtleb inimest sellena, kes ta täna on, võibki inimene sinna jääda. Kui aga keegi näeb sinus rohkem ja annab sulle võimaluse kasvada, võib see muuta väga palju.
Tedi eesmärk ei tundu olevat ehitada ainult paremaid jalgpallureid. Ta tahab, et neist saaksid paremad inimesed. Ja paradoksaalselt võivad just seetõttu neist lõpuks saada ka paremad mängijad. Seda kinnitas ka neljanda hooaja esimene episood, kus ta satub kokku kunagise õpilasega enne UK-s treenerina töötamist. Too ja tolle naine jagavad südamest, kuidas Ted meest muutis inimesena.
Inimesed enne tulemusi
Tänapäeva organisatsioonides räägime palju tulemustest: KPI-d, eesmärgid, tulemuslikkus, efektiivsus, kasv. Kõik need on loomulikult olulised. Ted Lasso vaatab asja teistpidi. Tema justkui küsib: mis juhtub tulemusega siis, kui inimene selle tulemuse taga kasvab?
Kui inimene tunneb, et teda usaldatakse? Kui ta julgeb eksida? Kui ta teab, et üks halb päev ei defineeri tema väärtust? Kui meeskonnakaaslased ei ole ainult kolleegid, vaid inimesed, kellele saab toetuda?
Tulemused ei sünni vaakumis. Tulemusi teevad inimesed ja nad annavad endast rohkem keskkonnas, kus nad tunnevad, et neil on võimalik olla päriselt nemad ise.
Psühholoogiline turvalisus ei ole pehmus
Seda on eriti huvitav vaadata just jalgpallimeeskonna näitel.
Riietusruumitäis professionaalseid sportlasi, tugevad karakterid, suisa alfad, kes konkureerivad teineteisega vastaspoole vastu. 100% maskuliinsus.
Võiks arvata, et sellises keskkonnas pole mingit “tunnetest rääkimist” vaja. Aga on küll. Ja kas jalgpallurid on selleks valmis? Kes vähem, kes rohkem. Aga ka kõige enesekindlam inimene tahab teada, et teda aktsepteeritakse. Ka tugev inimene vajab vahel toetust. Ka tipptegija kardab ebaõnnestumist ja tegelikult veel rohkem, kui me suudame ette kujutada.
Psühholoogiline turvalisus ei tähenda seda, et kõigil peab kogu aeg mugav olema või et kelleltki ei tohi midagi nõuda. See tähendab, et inimene julgeb rääkida, küsida, eksida ja öelda “mul ei ole praegu hästi”
Sellises keskkonnas ei kao vastutus ära. Vastupidi, seal on võimalik vastutust päriselt võtta.
“Be curious, not judgmental.” See on ilmselt üks tuntumaid Ted Lasso mõtteid!
Ja juhtimises on see kuldaväärt. Kui töötaja reageerib ootamatult, kolleeg muutub tõrjuvaks või meeskonnas tekib konflikt, on väga lihtne anda hinnang (tal on halb suhtumine, ei sobitu, keeruline…). Aga mis juhtuks, kui hinnangu asemel küsiksime: “Mis on juhtunud, mida ma veel ei tea?”
Inimese käitumise taga on peaaegu alati mingi lugu. See ei tähenda, et halb käitumine muutuks automaatselt aktsepteeritavaks. Juhi ülesanne on endiselt piire seada, aga enne reageerimist tasub mõista. Uudishimu ja hinnangu vahel on väga suur erinevus. Esimene avab vestluse ja teine lõpetab selle.
Konflikti ei pea alati võitma
See on ilmselt üks teema, mis mind sarja juures kõige rohkem mõtlema pani ning puudutas. Ted satub pidevalt konfliktidesse. Ja tema viis nendega toime tulla on imetlusväärt, tahaks ise ka 100% alati selline olla, aga ehk ükspäev. Ted ei lähe jõupositsioonile ja ei vasta agressioonile agressiooniga. Ta ei otsi võimalust teisele “koht kätte näidata” ega pea konflikti võitma. Juhtimises võib olla tohutu kiusatus tõestada, et mul/meil on õigus. Eriti siis, kui tunneme, et meiega on käitutud ebaõiglaselt. Aga mida me tegelikult võidame, kui teeme teise inimese väiksemaks? Mõnikord võid vaidluse võita ja inimese kaotada. Ted tuletas mulle pidevalt meelde, et vihaga võites võib tegelikult kaotada palju rohkem.
Andestamine ei tähenda, et juhtunu oli okei. See ei tähenda piiride puudumist ega et inimene peab laskma endaga halvasti käituda. Andestamine tähendab vahel lihtsalt otsust, et ma ei lase teise inimese käitumisel muuta seda, kes mina olen.
Tagasiside ei pea inimest väiksemaks tegema
Ted Lasso on tagasiside andmises kadestamisväärselt hea. Ta oskab öelda asju nii, et inimene saab aru, mida peab muutma, aga ei tunne pärast vestlust, et tema väärtus inimesena oleks väiksem. See on tegelikult väga keeruline juhtimisoskus ning kindlasti võiks seda päriselus rohkem olemas olla.
Juht peaks endalt pärast rasket vestlust küsima: “Kas see inimene teab nüüd, mida temalt oodatakse, ja usub endiselt, et ta saab sellega hakkama?”
Kultuur sünnib väikestest asjadest
Mulle meeldib väga organisatsioonikultuuri teema ning sarjas oli igas episoodis ühtteist, mis silma jäid, kuidas Ted tiimi kultuuri muutus. Tihtipeale väga väikeste tegudega. Näiteks küpsised Rebeccale, et üles ehitada lähedasemat sidet. “Believe” silt riietusruumis, et meestel oleks silme ees, et kõik on võimalik, kui usud. Tema naljad ja lahe oleks, et tekiks vaba õhkkond. Rituaalid koos tiimiga enne mängu ning tähistamised. Vestlused teiste treeneritega ning oma pundi koeraulgumine, kui keegi tahtis tuua mõnda teemat lauale. Asjad, mis esmapilgul tunduvad täiesti ebaolulised, aga organisatsioonikultuur just sellistest asjadest sünnibki ja mitte väärtustest, mis on kirjutatud ettevõtte veebilehele.
Väga palju algab juhtist, kuidas ta paneb paika mis lubatud, mis mitte. Alates kuidas ta reageerib veale, kuidas ta räägib inimesest, keda ruumis ei ole. Kas ta peab kinni oma lubadustest. Kas ta märkab, kui kellelgi on raske. Kas ta ütleb aitäh. Kas ta oskab enda üle naerda.
Kultuur on see, mida me iga päev teeme.
Haavatavus ei tee juhti nõrgaks
Ja siis näeme Ted Lasso teist poolt. Selle lõputu optimismi taga ei ole inimene, kellel on kõik korras. Tal on paanikahood. Tal on keerulised suhted emaga, abikaasaga. Tal on hirmud ja on hetki, kus ta ise ei saa hakkama. Ja ta läheb teraapiasse ning sellegagi on pikem lugu, kui ta lõpuks päriselt sellega tegelema hakkab, sest ta alguses ei usu, et tal üldse seda vaja on, kuna paariteraapia tõttu naine lahutas temast.
Sest hea juht ei ole inimene, kellel pole probleeme. Hea juht ei pea olema emotsionaalselt kuulikindel. Mõnikord on kõige tugevam asi, mida juht saab öelda: “Mul on abi vaja.”
Täiusliku juhi maski kandmine võib tunduda tugevusena, aga tegelikult nõuab haavatavus sageli palju rohkem julgust.
Juht ei pea olema ruumi kõige targem inimene
See oli väga naljakas, et Ted ei teadnud jalgpallist mitte midagi, kui asus peatreeneriks. Olen aastaid rääkinud nagu mantrat, et juhina sa ei pea olema 100% spetsialist enne ja teadma kõiki üksiksasju või omama kogemust. Saab töö või sisu selgeks ka teistmoodi.
Jalgpalli selgeks tegemine on kogu seriaali üks geniaalsemaid nüansse, sest Ted vajab teisi enda kõrvale, kes selgitavad talle reegleid, teooriaid. Ta kuulab ja küsib. Ta laseb teistel oma teadmisi kasutada. Ta ei tunne, et kellegi teise kompetents vähendaks tema autoriteeti.
See on minu meelest väga oluline juhtimisõppetund. Juhi ülesanne ei ole olla kõige targem inimene ruumis. Juhi ülesanne on luua ruum, kus kõige targemad mõtted saavad välja tulla.
Simon Sinek on öelnud: “Leadership is not about being in charge. It is about taking care of those in your charge.” Ted Lasso kehastab seda mõtet peaaegu täiuslikult.
Aga kas Ted Lasso saaks päriselus juhina hakkama?
Sest Ted on kohati ebarealistlik optimist ja headuse etalon. Kas keegi suudaks end niiii hästi kontrollida? Kõike ei saa lahendada küpsiste, huumori ja empaatiaga. Võib-olla ei pea me kõik olema Ted Lasso.
Aga me saame endalt küsida:
- Kas ma usun oma inimestesse ka siis, kui neil endal on raske endasse uskuda?
- Kas minu meeskonnas julgetakse eksida ja sellest rääkida?
- Kas konflikti tekkides tahan ma olukorda lahendada või tahan ma võita?
- Kas ma olen uudishimulik enne, kui annan hinnangu?
- Kas ma suudan andestada?
- Kas ma jään oma väärtustele truuks ka siis, kui teine inimene seda ei tee?
- Ja võib-olla kõige olulisem: Kas inimesed muutuvad minu kõrval paremaks või väiksemaks?
Sest lõpuks ei mäleta me ilmselt kõiki oma kunagiste juhtide seatud eesmärke, kvartalitulemusi ega KPI-sid. Aga me mäletame väga hästi, kuidas me ennast nende kõrval tundsime. Me mäletame juhte, kes õpetasid meid rohkem endasse uskuma. Ja kahjuks mäletame ka neid, kes tegid täpselt vastupidist. Ja ära lase vihal otsustada, milline juht või milline inimene sina oled. 💛⚽
Believe.
