Memento vivere. Kas me oleme unustanud päriselt elada?

Aastaid tagasi, kui mul oli elus üks väga raske periood, lasin endale käele tätoveerida kaks ladinakeelset sõna: Memento vivere. “Pea meeles elada.”

Paljud küsivad siiani, miks just see lause. Vastus on tegelikult lihtne. Mitte selleks, et teised seda näeksid, vaid selleks, et mina ise seda iga päev näeksin. Et ma ei unustaks iseennast. Et ma ei unustaks päriselt kohal olla. Et ma ei unustaks, miks ma üldse kõike seda teen.

See tätoveering ei sündinud ilu pärast (olgu, natuke ilu pärast ka), aga tegelikult see sündis vajadusest endale meelde tuletada, et elu ei koosne ainult kohustustest, eesmärkidest ja lõpututest tegemata tööde nimekirjadest. Ja ometi taban ma end vahel ikka samast kohast.

Me stressame liiga palju
Hiljuti lugesin Leadership First artiklit pealkirjaga “We Stress Too Much for a Life That Can End Any Second.”
See pealkiri pani mind korraks seisma. Kui palju energiat kulutame me asjadele, mille üle meil tegelikult kontroll puudub? Kui palju muretseme homse pärast? Kui palju lükkame elu edasi mõttega:
“Kui see projekt saab valmis…”
“Kui lapsed suuremaks kasvavad…”
“Kui järgmine kvartal läbi saab…”
“Kui puhkus tuleb…”

Aga elu ei oota. Meile meeldib uskuda, et aega on alati veel. Tegelikult ei tea meist keegi, kui palju seda aega on. See ei tähenda, et peaksime lõpetama planeerimise või loobuma eesmärkidest. See tähendab, et me ei tohiks nende nimel unustada elamist.

Kas me oskame üldse puhata?
Suvi on põhjamaades puhkuste aeg vähemalt kalendri järgi. Aga kui aus olla, siis kas me oskame enam puhata? Kui paljud meist kontrollivad puhkusel töömeile? Kui paljud vastavad Teamsi sõnumitele “ainult korraks”? Kui paljud võtavad töötelefoni igaks juhuks kaasa? Ja kui paljud juhid saadavad puhkaval töötajale kirju, sest “ega ta kohe vastama ei pea”? Need tunduvad väikesed asjad. Aga iga selline teade tuletab inimese ajule meelde, et töö ei ole tegelikult kuhugi kadunud. Ta on endiselt olemas. Ta ootab. Ja puhkus ei olegi enam päris puhkus.

Mida ütleb teadus?
Organisatsioonipsühholoogias räägitakse üha rohkem psühholoogilisest eemaldumisest tööst (psychological detachment).
Professor Sabine Sonnentag on aastaid uurinud taastumist ning leidnud, et inimesed taastuvad kõige paremini siis, kui nad suudavad töömõtted päriselt kõrvale panna. Ainult füüsilisest eemalolekust ei piisa,  taastumiseks peab puhkama ka meie mõistus.

Kui mõtleme pidevalt tööle, kontrollime e-kirju või tunneme vajadust olla kogu aeg kättesaadavad, ei taastu meie tähelepanu ega energiavarud täielikult. See mõjutab omakorda loovust, otsustusvõimet, keskendumist ja isegi suhteid lähedastega. Pole juhus, et mitmed riigid on hakanud sellest ka seadusandluse tasandil rääkima.

Prantsusmaal on juba aastaid kehtinud põhimõte, mida tuntakse nime all “right to disconnect” – töötajal on õigus väljaspool tööaega tööalastest kontaktidest eemalduda. Selle eesmärk ei ole vähendada töö tegemist, vaid kaitsta inimeste taastumist ja vaimset heaolu.

Minu jaoks ei ole selle mõte ainult seadustes, vaid eelkõige kultuuris ja veelgi enam, harjumustes.

Kõige raskem on võidelda iseendaga
Ausalt öeldes ei usu ma, et probleem on ainult tööandjates. Väga sageli algab see meist endist. Me tunneme, et peame olema vajalikud. Peame olema kättesaadavad ja vastama, peame kogu aeg midagi tegema. Ma tunnen seda ka ise. Mul on vahel raske lihtsalt istuda ja olla. Nii palju asju oleks vaja teha. Nädalavahetustel proovin end ringi kasvatada, et naudin kohvi voodis ja ei teegi muud. Aga tööpäevadel on asjalood teisiti. Vahel ka pärast tööd mõtlen järgmise päeva koosolekule või teen peas uut to-do nimekirja.

Ja ma usun, et ma ei ole selles üksi, eriti meie põlvkonnas. Meid kasvatati olema tublid ja olema usinad, pingutama, aga keegi ei õpetanud (hästi) puhkama.

Päriselt kohal
Mõnikord mõtlen, et kõige suurem luksus ei ole kallis reis ega viietärnihotell. Kõige suurem luksus on olla kohal ja päriselt kuulata inimest enda kõrval või isegi pigem OLLA kuuldud. Vaadata päikeseloojangut ilma seda telefoniga jäädvustamata. Veeta aega sõpradega nii, et telefon on kuskil koti põhjas, mitte laual. Need on hetked, mida me hiljem mäletame, mitte seda, et vastasime puhkusel veel ühele e-kirjale.

Minu selle suve lubadus
Mul algab varsti suvepuhkus. Ja seekord tahan ma päriselt kuulata, olla, puhata. Memento vivere. Arvuti jääb kinni. Töötelefon jääb sahtlisse. Ma tahan olla kohal. Päriselt. Mu arvates juhtimisoskus mitte ainult ei tähenda oskust töötada, vaid ka oskust õigel hetkel töö kõrvale panna, sest kui juht ei oska puhata, ei õpi seda ka tema meeskond.

Nii et enne, kui sul algab järgmine puhkus, küsi endalt üks lihtne küsimus. Kas sa võtad puhkusele kaasa ainult kohvri… või ka kogu oma töö? Ja kui vastus on viimane, siis võib-olla on aeg endale meelde tuletada kaks lihtsat ladinakeelset sõna.

Memento vivere.

Pea meeles elada.