NBF 2026. Michael Beckley: otsustav eelis lõhestunud maailmas

Michael Beckley sessioon kandis pealkirja “The Decisive Edge in a Divided World” ja keskendus küsimusele, mis juhtub riikide ja ettevõtetega maailmas, kus aastakümneid kasvu toetanud eeldused enam samamoodi ei kehti.

Üks tema keskseid mõtteid oli “the end of easy growth”. Mitte see, et kasv lõppeks. Vaid see, et lihtsa kasvu ajastu võib olla läbi.

Me oleme kasvuga ära harjunud

Beckley ütles ühe lause, mis mulle kohe meelde jäi:

“Growth is flattering.”

Kasvuga on lihtne harjuda. Kui majandus kasvab, ettevõtted laienevad, palgad tõusevad ja järgmine aasta tundub eelmisest parem, hakkame üsna kiiresti uskuma, et see ongi normaalne olukord. Aga Beckley tuletas meelde, et viimase paarisaja aasta kasvule on kaasa aidanud kolm erakordselt tugevat jõudu: tehnoloogia, demograafia ja globaliseerumine.

Industrialiseerimine ja tehnoloogiline areng kasvatasid tohutult tootlikkust. Rahvastiku kasv tähendas järjest rohkem töötajaid ja tarbijaid. Globaliseerumine avas ettevõtetele uued turud, odavama tootmise ja järjest efektiivsemad tarneahelad.

Need olid meie majanduse suured tailwinds ehk taganttuule jõud. Aga mis juhtub siis, kui tailwinds muutuvad headwinds’iks?

Demograafia: vähem inimesi, rohkem survet

Üks kõige selgemaid muutusi on demograafia. Paljudes riikides sünnib vähem lapsi, ühiskonnad vananevad ning tulevikus peab väiksem hulk tööealisi inimesi toetama järjest suuremat hulka eakaid. See mõjutab tööturgu, maksusüsteeme, tervishoidu ja majanduskasvu ja siin tekib muidugi kohe seos tehnoloogiaga. Kui inimesi on vähem, võivad robotid ja AI osa puuduvast tööjõust asendada. Beckley tõi välja, et inimese senine eelis masinate ees väheneb kiiresti ja see viib järgmise suure küsimuseni.

Kas AI-st saab uus kasvumootor?

AI puhul on võimalikud stsenaariumid erakordselt erinevad. Ühes äärmuses räägitakse AI-st kui eksistentsiaalsest ohust inimkonnale. Teises lubatakse tohutut majanduskasvu ja isegi maailma, kus tehnoloogia aitab lahendada suure osa tänastest nappuse probleemidest. Beckley jaoks oli aga oluline mitte ainult küsimus „mida AI suudab?“, vaid: kui hästi suudame AI päriselt ühiskonnas ja majanduses kasutusele võtta?

Tehnoloogia olemasolu üksi ei tekita majanduskasvu. Oluline on, kui kiiresti ja laialdaselt suudavad ettevõtted, inimesed ja riigid seda rakendada. Seetõttu võib üheks järgmiste aastate otsustavaks konkurentsieeliseks saada just võimekus AI-d päriselt kasutada, mitte lihtsalt sellest rääkida.

Globaliseerumise asemel tuleb vastupidavus

Kolmas suur muutus puudutab globaliseerumist. Aastakümneid optimeerisime maailma efektiivsuse järgi.

Kus on kõige odavam toota?
Kust saab kõige odavamalt osta?
Kui väikese varuga saab hakkama?
Kui palju saab tarneahelast ebavajalikku eemaldada?

Nüüd on nende küsimuste kõrvale tulnud hoopis teised:

Kellest me sõltume?
Mis juhtub, kui tarneahel katkeb?
Kas meie kriitiline tootmine asub riigis, millele saame ka kriisi ajal loota?
Mis juhtub, kui meie kõige olulisem partner ei ole homme enam partner?

Ja Beckley ütles siin ühe minu jaoks kogu ettekande olulisema lause: “There is a massive market for building resilience and redundancy.”  Veel hiljuti võis redundancy ehk dubleeriv või üleliigne võimekus tunduda ebaefektiivsusena. Teine tarnija. Suuremad varud. Alternatiivne tootmisvõimekus. Kohalik kompetents. Varuplaanid. Kõik see maksab. Aga lõhestunud maailmas võib just seesama „ebaefektiivsus“ olla see, mis võimaldab ettevõttel kriisi ajal edasi tegutseda. Redundancy ei pruugi enam tähendada raiskamist. See võib tähendada vastupidavust.

2008 oli palju suurem murdepunkt, kui me arvame

Beckley tõi ühe olulise pöördepunktina välja 2008. aasta finantskriisi, mida ta kirjeldas selle sajandi ühe kõige olulisema sündmusena. Tema mõte oli, et pärast seda hakkas majanduslik surve järjest rohkem mõjutama ka poliitikat ja rahvusvahelisi suhteid. Ta kasutas selle kirjeldamiseks üsna värvikat maffiafilmi võrdlust:

“When the money’s coming in, everyone’s happy. When it starts to slow down, bodies start piling up in meat lockers.”

Kui kõigi heaolu kasvab, on lihtsam koostööd teha. Kui kasv aeglustub, muutub mäng. Riigid hakkavad rohkem kaitsma oma majandust, ressursse ja strateegilisi huve. Konkurents tehnoloogia, energia, territooriumi, tootmise ja mõjuvõimu pärast kasvab. Ja just siit jõudis Beckley oma sessiooni peamise teema juurde – lõhestunud maailma. Ja täpselt nii hetkel on ka Euroopas poliitikas, et proovitakse USAst sõltuvust vähendada, luuakse enda tehnoloogiaid Microsofti või Google tehnoloogia asendamiseks, jne.

Meil olid maailma suhtes suured ootused

Pärast külma sõja lõppu tekkis terve rida optimistlikke ootusi selle kohta, kuidas maailm edasi areneb.

Beckley tõi välja neli:

Peaceful rise – suurriikide, eelkõige Hiina ja Venemaa tõus saab toimuda rahumeelselt ning majanduslik integratsioon muudab konfliktid vähem tõenäoliseks.

Liberal hegemon – USA juhitud liberaalne maailmakord jääb tugevaks ja suhteliselt stabiilseks.

Middle power moment – keskmise suurusega riigid saavad järjest suurema võimaluse rahvusvahelist süsteemi mõjutada.

Rise of the rest – jõukus ja mõjuvõim jaotuvad maailmas laiemalt ning ülejäänud maailm jõuab jõukamatele riikidele järele.

Tänane maailm näeb nendest ootustest märksa keerulisem välja.

Beckley rääkis Venemaa ja Hiina koostööst ning sellest, kuidas nad näevad rahvusvahelist süsteemi ja Lääne nõrkusi. Tema käsitluses nägi Putin võimalust kasutada ära Lääne nõrkust, samal ajal kui Hiina lähenemine on pikaajalisem ja suunatud Lääne jõu kulutamisele. Sõltumata sellest, milliseks järgmised aastad geopoliitiliselt kujunevad, oli ettevõtete jaoks sõnum väga selge: geopoliitika ei ole enam miski, mis toimub kusagil kaugel diplomaatide vahel. See mõjutab tarneahelaid, investeeringuid, tehnoloogiat, regulatsioone, energia hindu, turge ja lõpuks väga otseselt ettevõtete strateegiat.

Globaliseerumine ei pruugi kaduda. See võib muutuda.

Siin tuli Beckley ettekandes välja üks huvitav paradoks. Maailma suurem killustumine ei tähenda tingimata seda, et majandustegevus lihtsalt väheneb. See võib tekitada hoopis uue reindustrialiseerimise laine. Kui riigid ei taha olla kriitilistes valdkondades teistest sõltuvad, tuleb hakata uuesti investeerima tootmisse, energiasse, kaitsetööstusse, tehnoloogiasse, infrastruktuuri ja tarneahelatesse. USA tollipoliitikat kirjeldades kasutas Beckley eriti tabavat kujundit: “Trump’s attempt to put the American economy behind a paywall.”

Tema käsitluses võib suurem surve paradoksaalselt panna traditsioonilised liitlased rohkem omaenda võimekusse investeerima. Ja siin muutub oluliseks veel üks asi – liitlase väärtus. Kui maailm jaguneb rohkem blokkideks, ei ole enam oluline ainult see, kus midagi kõige odavamalt teha saab.

Oluliseks muutub:

kellega tahetakse äri teha?
Keda usaldatakse?
Kes on strateegiliselt vajalik?

See on väga erinev maailm sellest, kus ettevõtted said oma strateegia üles ehitada peamiselt efektiivsusele.

Kõige huvitavam osa oli minu jaoks hoopis progressi psühholoogia

Beckley geopoliitiline analüüs oli põnev, aga mulle jäi kõige tugevamalt kõlama hoopis üks inimkäitumist puudutav mõte. Me oleme harjunud progressi ootama. Eeldame, et majandus kasvab. Tehnoloogia areneb. Elatustase paraneb. Meie lastel läheb vähemalt sama hästi või paremini kui meil.

Ja siis ütles Beckley midagi väga olulist:

“When people expect progress and they get stagnation, they don’t feel like it’s just standing still. They take it as a loss.”

Kui inimene ootab edasiminekut ja saab selle asemel paigalseisu, ei koge ta seda neutraalselt. Ta kogeb seda kaotusena ja kaotus muudab käitumist. Beckley sõnul muudab see inimesi ärevamaks ja vihasemaks. See pani mind kohe mõtlema organisatsioonidele ja juhtimisele. Täpselt sama toimub ju ettevõtetes. Kui inimesed on harjunud kasvu, uute võimaluste, suuremate eelarvete, edutamiste ja järjest paremate tingimustega, võib isegi stabiilsus hakata tunduma tagasiminekuna. Seega ei juhi juht kunagi ainult tegelikku olukorda. Ta juhib ka inimeste ootuste ja tegelikkuse vahelist lõhet.

Ja ometi ei olnud see pessimistlik ettekanne

Arvestades kõike eelnevat – aeglasem kasv, vananev elanikkond, geopoliitilised konfliktid ja globaliseerumise muutumine – oleks olnud lihtne lõpetada üsna süngetes toonides.

Beckley tegi vastupidist.

“We have never been in a better position to deal with danger.”

Inimkond pole tema sõnul kunagi olnud jõukam, tervem, haritum ega omavahel rohkem ühendatud kui praegu. Meil on tohutult rohkem teadmisi ja tehnoloogilisi võimalusi kui varasematel põlvkondadel. See tähendab, et küsimus ei pruugi olla selles, kas meil on probleemide lahendamiseks piisavalt vahendeid. Küsimus on selles, kas meil on piisavalt ühtsust ja juhtimist, et neid kasutada. 

Ja siin tekkis minu jaoks huvitav seos Rahaf Harfoushi eelneva ettekandega. Rahaf rääkis indiviidi ja organisatsiooni tasandil sellest, et AI ei ole ainult tehnoloogiline küsimus, vaid juhtimise küsimus. Beckley jõudis makrotasandil üsna sarnasesse kohta.

Meil on tehnoloogia.
Meil on teadmised.
Meil on kapital.
Meil on võimekus.

Aga kas suudame tegutseda koos maailmas, mis muutub järjest killustunumaks?

Minu suurim takeaway: otsustav eelis võib olla vastupidavus

Kui sessiooni pealkiri oli “The Decisive Edge in a Divided World”, siis minu jaoks oli vastus lõpuks üsna selge.

Otsustav eelis ei pruugi tulevikus olla ainult efektiivsus. See võib olla resilience – vastupidavus.

Viimased aastakümned õpetasid meid ehitama organisatsioone maailma jaoks, kus süsteemid töötavad.

Optimeeri.
Vähenda kulusid.
Vähenda varusid.
Eemalda dubleerimine.
Tee rohkem vähemaga.

Järgmine ajastu võib nõuda organisatsioone, mis on ehitatud maailma jaoks, kus peame arvestama, et aeg-ajalt midagi ei tööta.

Seetõttu jäi mulle Beckley ettekandest kaasa hoopis teistsugune küsimuste komplekt:

Millest oleme liiga sõltuvad?

Kus on meie „landmines“ – eeldused, mille purunemiseks me pole valmis?

Millist võimekust peaksime säilitama isegi siis, kui see tundub täna ebaefektiivne?

Kuidas kasutada AI-d uue kasvumootorina, mitte lihtsalt järjekordse tööriistana?

Ja kuidas hoida inimestes usku progressi ajal, mil progress ei pruugi enam tulla lihtsalt?

Võib-olla ongi easy growth ajastu läbi.

Aga Michael Beckley ettekanne ei jätnud mulle tunnet, et kasv või progress ise oleks läbi.

Pigem vastupidi.

Lõhestunud maailmas ei pruugi edu enam tulla neile, kes on lihtsalt kõige efektiivsemad. Otsustav eelis võib kuuluda neile, kes suudavad kõige paremini kohaneda, säilitada oma tegutsemisvõime ja ehitada teadlikult vastupidavust.