NBF 2026. Rahaf Harfoush: info ülekülluses ei ole vaja rohkem teada, vaid paremini mõelda

Nordic Business Forum 2026 algas minu jaoks tegelikult juba enne ametliku programmi algust. VIP-sessioonil astus lavale digitaalse antropoloogia ja tulevikumõtlemise ekspert Rahaf Harfoush, kelle teema oli Building an Adaptive Knowledge Practice – kuidas tulla toime maailmas, kus informatsiooni on rohkem kui me suudame tarbida ning tehisintellekt toodab seda juurde kiiremini kui kunagi varem.

See sessioon andis mulle kena vungi terveks NBF-ks.

Me räägime palju sellest, kuidas AI aitab meil olla kiiremad ja produktiivsemad. Rahaf pööras küsimuse aga teistpidi: mis juhtub meie mõtlemisvõimega, kui me muudame kõik liiga lihtsaks?

Me ei kannata infopuuduse, vaid info ülekülluse käes

Iga päev luuakse maailmas umbes 402 miljonit terabaiti andmeid. Rahafi järgi tarbime praegu inimese kohta ligikaudu 74 GB infot päevas ning lähiaastatel võib see jõuda 100 GB-ni. See on meeletu kogus.

Rahaf nimetas seda tabavalt infobesity’ks ehk infopaksumiseks (?! ma ei leidnud paremat sõna). Me tarbime tohutult, aga suur osa sellest ei anna meile tegelikult midagi juurde. Breaking news, mis meie elu kuidagi ei mõjuta. Lõputud arvamused. Sotsiaalmeedia. Vaidlused võõraste inimestega internetis. Järgmine postitus, järgmine video, järgmine uudis.

Kõige olulisem küsimus ei ole seega enam:

„Mida ma veel peaksin lugema?”

vaid:

„Milline informatsioon päriselt toetab minu tööd, väärtusi ja otsuseid?”

Rahaf pakkus selleks väga konkreetse proportsiooni:

50% breadth – erinevad valdkonnad, laiem maailmapilt ja uudised;
40% depth – sügavuti minek, kontekst, aeglane lugemine ja enda ekspertiisi kasvatamine;
10% novelty – midagi täiesti uut ja ootamatut, mis ei kuulu meie tavapärasesse infomulli.

Viimane meeldis mulle eriti. Rahaf ise kasutab näiteks Wiki Roulette’i – laseb endale juhusliku Wikipedia artikli ette anda ja loeb midagi, mida ta ise poleks kunagi otsima läinud. Sest vahel tekivad kõige huvitavamad seosed just seal, kuhu algoritm meid ise ei juhataks.

Eksperdi kuju on muutunud

Veel üks mõte, mille endaga kaasa võtsin, puudutas ekspertiisi.

Kunagi rääkisime I-shaped juhist, st juhil on väga sügav kompetents ühes valdkonnas. Seejärel tuli T-shaped: üks sügav valdkond pluss laiemad teadmised teistest teemadest. Rahafi järgi liigume nüüd comb-shaped expertise’i poole. Meil on vaja korraga sügavat erialast kompetentsi, digitaalset ja tehnoloogilist kirjaoskust, kognitiivseid oskusi, loovust, kommunikatsiooni ja juhtimisoskusi ning arusaamist kultuurist ja trendidest.

Ehk tuleviku ekspert ei ole lihtsalt inimene, kes teab palju. Ta peab oskama õppida, seoseid luua, infot hinnata, kahelda ja kohaneda. Ja siin tuleb mängu AI.

AI võib muuta meid targemaks. Aga võib ka muuta meid mõtlemises laisemaks.

Rahafi üks tugevamaid sõnumeid oli:

“This is a leadership issue, not a technological one.”

Probleem ei ole ainult selles, mida AI suudab teha. Küsimus on selles, kuidas me otsustame seda kasutada.

Q&A-s ütles Rahaf väga selgelt, et kui kasutada AI-d passiivselt, st otseteena, mis võimaldab mõtlemise vahele jätta, võivad kriitilise mõtlemise ja loovuse „lihased“ aja jooksul nõrgeneda. Kui kasutada AI-d aga aktiivselt mõttepartnerina, kes esitab vastuväiteid, avab uusi vaatenurki ja aitab ideid sügavamale viia, võib see meie mõtlemist hoopis teravamaks muuta.

Mulle väga meeldis Rahafi põhimõte: Outsource the tedious, insource the thinking.

Anna AI-le tüütu ja mehaaniline töö, aga ära anna talle ära mõtlemist. See on minu meelest väga hea põhimõte ka juhtidele.

5C – kuidas oma mõtlemist infoajastul kaitsta?

Rahaf pakkus välja 5C mudeli: Consume, Curate, Connect, Care, Culture.

1. Consume – vali teadlikult, mida tarbid

Kõigepealt tuleb oma infodieeti juhtida. Kõike ei pea teadma. Kõiki uudiseid ei pea lugema. Iga diskussioon ei vaja meie arvamust. Küsimus võiks olla: kas see informatsioon aitab mul paremini mõelda, otsustada või tegutseda? Kui ei, siis võib-olla ei pea ma seda üldse tarbima.

2. Curate – õpi märkama, mis on oluline

Kui kõike on võimalik sekunditega leida ja AI abil sekunditega ka midagi uut luua, muutub järjest väärtuslikumaks hoopis discernment – eristusvõime.

Mis on oluline?
Mis on müra?
Mis väärib alles hoidmist?
Mis muudab minu senist arusaama?

Rahafi oli hea kontrollnimekiri. Väärtuslik teadmine on sageli midagi, mis tekitab uudishimu, seab kahtluse alla sinu senise maailmapildi, võib mõjutada sinu äri või millest sa lihtsalt ei suuda pärast lugemist enam mitte mõelda. See on hoopis teine oskus kui lihtsalt „palju lugemine“.

3. Connect – tarbimine ilma seoste loomiseta on lihtsalt müra

See oli minu jaoks üks ettekande olulisemaid mõtteid:

Information without integration is just noise.

Me võime lugeda kümneid raamatuid, kuulata podcaste, käia konverentsidel ja salvestada sadu artikleid. Aga kui me ei peatu ega mõtle, mida see kõik meie jaoks tähendab, ei pruugi sellest midagi muutuda. Rahaf tõi välja commonplace book’i idee ehk märkmiku, kuhu inimesed on sajandeid kirjutanud ideid, tsitaate ja tähelepanekuid. Kirjutamisel on väärtus just seetõttu, et me oleme sunnitud informatsiooni ise töötlema.

Rahaf soovitas pärast millegi olulise lugemist või kuulmist küsida näiteks:

Kuidas see muudab maailma?
Kuidas see võib mõjutada meie äri?
Kuidas see võiks muuta minu käitumist?
Kuidas saan seda oma tiimiga rakendada?

Ta kasutab ise oma teadmiste ja mõtete ühendamiseks ka Obsidiani, kus ideede vahelisi seoseid saab visuaalselt kaardistada. Mulle tundub, et just seda teeme liiga vähe. Me muudame kalendrid efektiivsemaks, koosolekud lühemaks ja tööprotsessid kiiremaks, kuid mõtlemiseks endaks ei jäta aega. Rahafi sõnum oli vastupidine: kui tahame olla päriselt produktiivsed, peame teadlikult looma aega mõtlemiseks.

4. Care – aju ei eksisteeri kehast eraldi

See osa üllatas mind.

Rahaf rääkis somatic care’ist ehk sellest, kuidas meie füüsiline seisund mõjutab võimet infot töödelda, õppida, koostööd teha ja otsustada. Me ei tarbi informatsiooni ainult ajuga. Meie keha reageerib sellele samuti. Ja see ei ole mingi vuuduuu. Kui scrollime päev läbi negatiivseid uudiseid, konflikte ja kriise, reageerib sellele ka närvisüsteem. Rahaf nimetas seda digital contagion’iks. Kui keha jääb fight or flight seisundisse, kannatavad õppimine, loovus, koostöö ja otsustamine. Seetõttu tuleb stressitsükkel teadlikult sulgeda: liikuda, rääkida kellegagi, kogeda positiivset kontakti, töödelda emotsiooni, anda kehale signaal, et oht on möödas.

See pani mind mõtlema, kui palju meid mõjutab töökultuur. Tahame paremaid otsuseid, rohkem innovatsiooni ja loovust, kuid samal ajal hoiame nende närvisüsteemi lõputu infovoo, Teamsi sõnumite, e-kirjade ja notifikatsioonidega pidevas valmisolekus.

5. Culture – tehnoloogia ei ole kunagi neutraalne

Rahafi viies C läks veel sügavamale.

Iga tehnoloogia kannab endas mingit uskumuste süsteemi.

Seega tasub uue tehnoloogia puhul küsida:

„Mida selle tehnoloogia loojad usuvad inimesest, tööst ja maailmast?”

Kui loome süsteeme, mille eesmärk on eemaldada kogu pingutus, siis selle taga on vaikiv eeldus, et pingutusel ei ole väärtust. Aga kas see on ikka tõsi?

Rahaf tõi ilusa paralleeli liblikaga. Kui liblikas kookonist välja tuleb, on see raske. Kui inimene otsustab teda aidata ja kookoni lahti lõigata, võib liblikas surra. Just võitlus kookonist välja pääsemiseks aitab tema tiibadel piisavalt tugevaks saada. Ma ei teadnud seda fakti ja väga puudutas.

Äkki kehtib sama ka inimese kohta? Kõike ei peagi muutma hõõrdumisvabaks.

Friction, struggle and discomfort are part of the human experience.

Mõnikord on just pingutus see, mille käigus toimub õppimine.

„Speed is not wisdom“

Rahafi Q&A-s jäi mulle veel üks mõte väga tugevalt kõlama.

AI vastab kiiresti ja seetõttu kipume me alateadlikult omistama talle autoriteeti. Aga Rahafi sõnul ajame sellega segamini kaks täiesti erinevat asja:

kiiruse ja tarkuse.

AI võib genereerida tohutult palju teksti, pilte ja analüüse. Aga samal ajal ei ole inimeste võime selle kvaliteeti hinnata sama kiiresti kasvanud. Rahaf nimetas seda üheks AI slop’i probleemiks: output’i hulk kasvab kiiremini kui meie võime eristada head halvast. Seetõttu ei muutu ekspertiis AI-ajastul vähem oluliseks – see muutub veel olulisemaks.

Sama kehtib lugemise kohta. Kui laseme AI-l kõik pikad tekstid enda eest kokku võtta, saame küll järelduse, kuid võime kaotada teekonna, mille kaudu autor selleni jõudis. Rahaf nimetas sügavat lugemist kohaks, kus meie enda mõtlemine päriselt muutub.

Ja mida õpetada lastele?

Q&A-s küsiti Rahafilt ka laste kohta, kuidas ja neid kasvatada, et neil oleks võimalikult hea tulevik. Tema vastus oli: õpetage neid olema olukorras, kus nad ei tea vastust. Õpetage küsima küsimusi enne, kui otsite vastuseid. Kust see info pärineb? Kes võidab sellest, kui ma seda usun? Õpetage arutlema, vaidlema, eksima ja eksimusest taastuma. Kriitiline mõtlemine ei teki õige tööriista kasutamisest, vaid harjutamisest. Ja õpetage neid muutustega toime tulema. See tundub mulle AI-ajastul võib-olla palju olulisem oskus kui ühegi konkreetse tehnoloogia valdamine.

Minu suurim takeaway: mõtlemine vajab ruumi

Rahafilt küsiti ka Q&A-l, kuidas kogu sellest infomürast välja tulla. Tema soovitus oli väga lihtne: destimulate yourself.

Mine jalutama ilma telefonita.
Tee süüa.
Tee midagi kätega.
Ole nädalavahetusel vähem ekraanides.
Luba endal igavleda.

Igavus ei ole probleem, mida tuleb telefoniga kohe lahendada. Just siis, kui aju ei saa pidevalt uut stimulatsiooni, hakkab ta olemasoleva info vahel uusi seoseid looma.

Tuleviku konkurentsieelis ei pruugi olla võime saada infot kiiremini kui teised. Kõigil on AI ja ligipääs peaaegu samale informatsioonile.

Eelis võib olla hoopis võime:

valida, mida mitte tarbida;
märgata, mis on oluline;
ühendada erinevaid ideid;
võtta aega sügavaks mõtlemiseks;
ning säilitada julgus teha osa mõttetööst ise.

Sest AI-ajastul ei ole meie kõige väärtuslikum ressurss enam ligipääs teadmistele.

Meie kõige väärtuslikum ressurss on võime mõelda.