Juhtimine on ajalooliselt olnud ülesanne, mille eesmärk on kontrollida ja suunata alluvaid ning tagada ettevõtte tõrgeteta toimimine. Ent kas juhtimisel võiks olla teinegi, inimkesksem eesmärk? Selle küsimuse ümber keerles Jos de Block ettekanne. Ta väitis, et juhi peamine ülesanne on anda inimestele voli teha oma tööd. Jos usub, et juhid pole tegelikult üldse vajalikud ja inimesed suudavad ilma nendeta oma ülesandeid hallata. Kui Patrick Lencioni küsis, kuidas juhtida laiskasid inimesi, vastas Jos, et laisku inimesi polegi. Terve saal rõkkas naerada seepeale ning minagi muigasin. Jos oli veendunud, et rühm suudab olukorra ise lahendada. Ehkki see mõte võib tunduda julgustav ja uuenduslik, tekitab see kahtlusi. Kas see toimiks igas kultuuris? Tulen endise Nõukogude Liidu riigist ja minu arvates pole Eesti veel selleks piisavalt küps. Siiski, usaldades täielikult iga tervishoiutiimi liiget ise tiimis kõike organiseerida, leidis Jos, et töötajad suutsid kiiremini muutustega kohaneda, mis omakorda vähendas kriisihetki ja konflikte. Ta sõnul ainult nii saame jõuda sinnamaani, et inimesed tunnevad, et neil on oma rollide üle kontroll, kui puudub korporatiivne hierarhia, standardiseerimine.

Mo Gawdat usub, et peagi on meeskonnas kõige targem liige hoopiski tehisintellekt. Me kardame tehisintellekti, kuna sci-fi filmides on nad tavaliselt halvad tegelased. Kuid juba praegu muutub tõde järjest segasemaks. Kuidas aru saada kes räägib tõtt? Kuidas seda mõista ja filtreerida? Deepfake on uus reaalsus. Vastus peitub inimeste käitumises, see on võtmetähtsusega! Kui tehisintellekti kasutamine kahjustab teisi (vaimselt või füüsiliselt), siis see pole okei, see pole eetiline. Mo ennustab, et midagi suurt juhtub tehisintellekti arengus 2027. aastal.

Scott Galloway väidab, et praegu ei lähe 30-aastastel nii hästi kui nende vanematel samas vanuses. Tehisintellekt loob üksindust, eriti noorte meeste seas, ja see on jõudsalt kasvav probleem. Temagi tõi välja tehisintellektiga seotud riskid – valeinformatsiooni ja regulatsioonid. Nüüd on tehnoloogia nartsissismi aeg. Me upume andmetesse. Andmete lihvimine tehisintellekti abil on uus naftakullajaht.

Mikko Hyppynen tõstatas eetilisuse küsimuse: kas on okei luua tehisintellekti abil asju teiste inimeste kohta? Mitmed riskid kaasnevad ka deepfake’i ja pettuste näol.  Mikko väitis, et selle täiusliku tormi loomiseks pidi kõigepealt toimuma kolm tehnoloogiarevolutsiooni. Maailma teabe interneti viimine muutis masinõppe äärmiselt võimsaks, sest meil oli nii palju, mida õpetada. Teine oli “pilve minek” – peale selle, et see oli aastal 2006.a äri- ja ärisuhtluse märksõna – on suuremahuliste andmekogumite salvestamiseks täiuslik koht ja teeb need kõigile kättesaadavaks. Ja pusletüki viimane osa, computing power on tööriist, mis nüüd sütitab meie ümber toimuvat revolutsiooni. Ilma nende läbimurreteeta loeksime endiselt tuleviku kohta, mitte ei elaks seda. Ta arvas, et järgmine suur asi on kvantrevolutsioon.

Rebekka Henderson juhib tähelepanu sellele, et meie tsivilisatsioon on vaid 10 000 aastat vana, kuna enne seda ei olnud kliima piisavalt stabiilne, et me oleksime saanud jääda paikseks. Inimesed rändasid, kuni ilm rahunes ja nad said end paigale sättida pikemalt. Stabiilne kliima võimaldas luua kogukonna kultuuri, tsivilisatsiooni, infrastruktuuri, jne. Tänapäeval, kui järjest sagedamini täheldatakse rekordiliselt kuumi päevi, piibellikke vihmasadusid ja ebaharilikke ilmamustreid, viitavad kõik märgid taas suurtele muutustele meie lähitulevikus. Kliimamuutus on seotud ebastabiilsusega ning elame järjest ebastabiilsemad keskkonnas. Põhjamaad, üks rikkamaid, kõrgharitud ja sotsiaalse võrdsusega piirkondi maailmas, võib olla katalüsaatoriks, mis näitab teed edasi ülejäänud maailmale. Kui me kõik julgeme täna tegutseda. Ja ta utsitas meid kõiki iga päev rõõmu tunda ja teadvustada!