Huvitav kas kuskil töökohas on FB, Insta, Snapchat, Youtube jne ära ka keelatud? Kust läheb see piir kui kaua päevas on OK sotsiaalmeedias viibida tööajast?

Meil on sisekorraeeskirjades rangelt kirjas, et internetti tohib kasutada vaid tööalaste kohustuste täitmiseks. Pean nentima, et ka mina rikun seda sätet, sest päeval vahel suhtlen abikaasaga FB kaudu ja vahel loen isiklikust meilboksist kirju. Osad töötajad on ise tunnistanud, et mängivad vahel FB-s mänge, kui juhe kokku jookseb. Reaalselt peaks selle eest käskkirju vorpima, aga milleks? Kui on vaja puhkepausi, teab igaüks kõige paremini, kuidas ta seda aega kasutab. Kui mäng aitab pinget leevendada ja tähelepanu teritada, siis miks mitte seda teha?

Aga kui tuleb noot, et miks see või too kogu aeg youtube’s istub ja mina pean tööd rabama mitme eest, siis on vaja reageerida. Demagoogia väljendeid (alati, kogu aeg, kõik teised, jne) on nii hea kasutada, sest need mõjuvad koheselt ja teevad ka sääsest elevandi. Hea ja meeskonnast hooliv juht reageerib säärastele kaebustele alati, kuid tähtis on KUIDAS ta seda teeb. Kui “patukotiga” rääkida, peab end ka enne kurssi viima faktidega – kui palju- millal- mida, et oleks infot, kuidas vestlusega edasi minna. Ja alati tuleb ka SEE küsimus: aga kui palju ma võin siis Youtube’i päevas kuulata?
Oeah. Tihtipeale sellele järgneb, et aga tema seal tegeleb enda hobiga ja kolmas on Feissaris ja mina siis ei või Youtube’ist mussi kuulata? Kui mul klapid peas, keda ma häirin?

Mida siis teha?
1) konsensuse leidmine (kutsun seda Rootsi meetodiks)- kõik kogunevad koosolekule ja hakkame arutama, kuidas asja lahendada nii, et kõik rahule jääksid. Avalik kokkulepe võib töötada küll.
Miinus: tihtipeale jäädakse jänni sellega, et kuidas siis karistada seda, kes kokkuleppest kinni ei pea ning asi tegelikkuses ei leia lahendust.

2) Üsna halb lahendus on asjade täielik ära keelamine kui ka kõikidele korraga emaili saatmine, et ei tohi minna FB-sse, Youtube’i jne. See ei tööta, sest leitakse workaround. Ja need, kes nendel saitidel ei käi, tunnevad end ikkagi puudutatuna ja kehvasti. Ühesõnaga – kõik saavad kollektiivse hoiatuse, kõigi motivatsioon langeb samuti.

3) lähene probleemile personaalselt – räägi patukotiga ja tuleta meelde ettevõttesiseseid reegleid ning et need kehtivad kõikidele. Kui hakkab teiste osas kitse panema, siis ütle, et teiste süüdistamine ei lahenda midagi, eeskujuks olemine on parem võte. Kui kõigil ei ole muud teha kui Youtube´i vahtida, siis järelikult on tööd liiga vähe. Laiskvorstidele, kes vilistavad distsipliinile ja töötamisele, tuleks aga anda käskkiri hoiatus ja kui sellest ka ei õpi, siis lõpetada tööleping. Kui üks tirib kõigil motivatsiooni alla, võid kõigist tublidest ilma jääda ja see laiskvorst oleskleb ikka edasi. Pigem õudne lõpp kui lõputu õudus!