Jah, olen ka ise näinud kontoripeo filme, kus käib üks suur rabamine ja käperdamine. Kuid mul on olnud õnne töötada pigem sellistes ettevõtetes, kus selliseid orgiaid pole toimunud. Mõned töökaaslased on küll üksteist leidnud ja isegi abielusadamasse jõudnud, kuid see on olnud pigem erandlik.

Tänapäeval võib aga öelda, et julgetakse tööl üksteisele läheneda veel vähem kui varem, sest #metoo kampaania ja sarnased liikumised on tõmmanud eri sugude vahele kõva piiri. Paljudes ettevõtetes on kehtestatud rahvusvaheline koodeks ning on olemas spetsiaalsed inimesed, kes tegelevad töökiusamise ja ahistamisega. Igasugused kaebused võetakse väga tõsiselt ning personalijuhid ja muud juhid võetakse asjasse kaasa ning juhtumeid uuritakse väga põhjalikult. Oma arvamuse järgi pean ütlema, et sellise suhtumisega on kerge vint üle keeratud. Näiteks ükskord tööl naljatasime, et enam ei julge kellelegi otsa vaadata või talle midagi öelda, sest äkki on hääletoon või pilk solvav. Seetõttu on lähenemiskatsed kindlasti välistatud ning võib öelda, et naljategemine on muutunud keeruliseks.

Kui aga vaadata minevikku ja analüüsida erinevaid töökollektiive, tuleb tõdeda, et tegelikult on parem, kui töökaaslastega seksuaalsuhtes ei olda. Alljärgnevalt toon välja mõned põhjused:

  1. Teiste miilustamisele otsa sattumine on häiriv. Me oleme tööl, mitte niisama peol või külas.
  2. Kui suhe ei lõpe õnnelikult, siis pärast on seda paksu verd ikkagi ja see hakkab teisi segama. Näiteks koosolekutel või ühisüritustel, aga ka kohvinurgas. Tekib see “elevant toas” efekt ja tunne, et tuleb pool valida.
  3. Töökaaslased armukestena on eriti vastik. Kõik teavad, et mõlemad on suhtes, aga petavad ja nad ise arvavad, et keegi ei saa aru. Siis käib üks salatsemine ja flirt ning teised peavad meeskonnatööle rohkem panustama. Isegi, kui seda otse välja ei öelda, siis tegelikult käib kõva klatš selja taga ikkagi.