Kas tööl kellegi parim sõber olla on ok või siis pigem peaks tööl vaid tööle keskenduma?

Mida sõber antud kontekstis tähendab? Kedagi, kellega käiakse koos kohvikus, jagatakse eraelulisi detaile või külastatakse teineteise kodusid.
Sõbrateemal võib erinevate inimestega vaidlema jäädagi, aga ma leian, et kui ollakse samal tasandil, pole probleemi, pigem mõjub see hästi, sest:
– Sul on tööl keegi, kellega saad rõõmusid ja muresid jagada
– Sa saad kellelegi loota ja vajadusel abi paluda, sõbrad ju toetavad üksteist
– Sa võid temaga olla sina ise
– Tööüritused on palju lõbusamad

Kui aga nt juht on lähedane sõber oma alluva(te)ga, siis seda ma heaks ei kiida. See tekitab paratamatult mõtteid teiste alluvate peades, kas ta kohtleb meid ikka võrdselt? Kas palgatõusu numbrid on ikka objektiivsed või eelistatakse sõpra? Julgemad võivad sõprust ette heita nii emmale-kummale ja milleks seda jama vaja on? Kindlasti oleneb väga palju ka inimestest. Mõni juht võib kõigi oma alluvatega hea sõps olla, aga kas ta juhtimine ka kvaliteetne ja ettevõttele (riigiasutusele eriti!) kasulik on? Minu tähelepanekute kohaselt mõni üksik suudab jääda objektiivseks ja säilitada kainet mõistust. Väga raske on sõprussuhtega edasi minna, kui pead näiteks kellegi vallandama kehva töötulemuse tõttu või sootuks terve pundi rahvast koondama. Kuidas sa seda sõpradele siis teha suudad?

Eks eestlastel ole tegelikult kombeks öelda, et tööl käiakse ikka tööd tegemas, mitte teistega seltsimas. Tegelikult on see aga välja palju muutunud nagu ka paindlik tööaeg või kaugtöö tegemine. Usun, et tulevikus on see täpselt samasugune legend nagu ütlus, et laps räägib siis, kui kana pissib.

Täiskasvanuna on ju väga raske uusi sõpru üldse leida. Kui ei osale aktiivselt kuskil organisatsioonis või huviringis, siis ega peale olemasolevate sõprade ja töökaaslastega teistega ei suheldagi. Pealegi veedame tööl enamuse ajast, mil ärkvel oleme.

Kuidas endale töölt sõber leida?
– säti end lõunat sööma samaks ajaks koos nendega, kes sulle tunduvad kõige rohkem “sinu inimesed”, saad nendega juttu teha.
– “small talk” kohvi võttes on ka hea moment teiste tundma õppimiseks
– ühisüritustel on ka hea teada saada, mis üldse töökaaslased asjadest arvavad, milline on nende silmaring ja arusaam elust. Pane tähele, kellega sa kõige rohkem väärtuste osas klapid.
– kui oled leidnud endale paar huvitavat kolleegi, kellega rohkem sõbruneda, siis kutsu nad nt pärast tööd koos aega veetma – piljardit mängima, muuseumi, kontserdile või miks mitte ka endale külla.
– mure või probleemide puhul küsi sõbrakandidaatidelt nõu või abi :)

Sotsiaalmeediast saab ka väga palju töökaaslaste kohta teada. Aga siin on jällegi see lõks, et kui lähedale sa soovid kedagi lasta. Eriti oma otsese ülemuse osas tasub sügavalt järgi mõelda, kas on mõtet teda sõbraks lisada või võtta nii Facebookis kui ka Instagramis. Miks? No näiteks kui teed kodukontori päeva, sest tunned end kehvalt, aga siis postitad pildi, et nii äge ilm on õues ja tunnen end “so excited” või mis veel hullem – lähed peole ja teed sealt postitusi. Sellest ei tule muud kui ainult pahandust. Samas, kui sul pole midagi varjata ja soovidki oma juhiga sõber olla, teda oma privaattsooni lasta, siis sellest pole ka midagi.

Ma ise olen oma alluvatega sõber nii FB-s kui Instas ning nemad saavad minust rohkem teada, mina nendest. Vahel on hea taustainfot omada inimeste kohta, sobitades neid parematesse rollidesse, kui tean rohkem nende huvide ja väärtuste kohta. Samuti saan paremini aidata arenguplaane koostada. Ja hästi mugav on kasutada pärast tööaega FB Messengeri info vahetuseks, nt kui keegi jääb haigeks õhtul ja järgmine päev tööle tulla ei saa, siis saadab sealt sõnumi. Aga isiklikku tsooni ma kedagi ei lase, st koju ei kutsu ja kohvikusse samuti, teatud piir peab olema, sest muidu ei suuda objektiivselt enam otsustada ja valikuid langetada.