Esimene päev Nordic Business Forumil keerles peamiselt selle üle, kuidas ettevõtted saavad disainida ja planeerida end tulevikukindlaks ja kuidas kultuur ning juhtimine loovad kestva edu aluse. Märksõnadeks olid samaaegselt tulemuste saavutamine ja pidev muutumine, kultuuri elav hoidmine igapäevastes käitumistes, läbipaistvus, aga ka inimlikkus ja empaatia. Üha enam rõhutati ka seda, et suure mõju loovad väiksed sammud, mida tehakse järjepidevalt.

Howard Yu rõhutas, et tulevikukindlad ettevõtted on need, kes suudavad ühel ajal nii toota kui ka uuendada. See tähendab, et samal ajal kui käib Business-as-usual, kasvatatakse teadlikult uusi võimekusi homseks. Ta toonitas omanditunnet ja läbipaistvust: kui midagi ei tööta, tuleb see ausalt lõpetada ning edasi liikuda. Samuti tõi ta esile, et ettevõtted peavad olema partneritele äärmiselt lihtsad ja mugavad koostööks. Sellised praktikad, nagu Nvidia vaba ligipääs kiipidele või Roblox’i tööriistakast mängude loomiseks, on loonud platvorme, mis kasvatavad innovatsiooni ja uusi ärivõimalusi. Lisaks märkis Yu, et mitmekülgsed oskused teevad inimesest asendamatuks ja seeläbi ka tulevikukindlamaks.

Sukhinder Singh Cassidy rääkis kultuuri kasvatamisest nii, et see ei kaotaks oma hinge. Tema sõnum oli, et kultuur ei ole staatiline – see peab arenema koos ettevõtte ja inimestega. Väärtused meelitavad talente ligi, kuid küsimus on selles, kas kultuur päriselt neid väärtusi ka igapäevaselt elab. Ta tõi esile, et väikesed liigutused võivad omada tohutut mõju ning et muutuse võtmeisikud on sageli konstruktiivsed agitaatorid – need, kes mitte ainult ei kritiseeri, vaid pakuvad ka lahendusi ning omavad tugevat vastutustunnet. Sellised inimesed hoiavad organisatsiooni ärksana ja suudavad viia kultuuri uuele tasemele. Singh Cassidy lisas, et vastupidavus ja „peatamatus“ ei ole iseloomujoon, vaid harjumus, mida saab teadlikult kasvatada.

Gianpiero Petriglieri tõi fookusesse töökoha kui „talendi kodu“. Tema sõnul ei ole parimad organisatsioonid need, kus inimesed lihtsalt töötavad, vaid need, kus nad saavad ka kasvada, kuuluda ja muutuda paremaks versiooniks iseendast. Tema peamine mõte oli, et õppimine on uus lojaalsus – inimesed jäävad sinna, kus neil on võimalus areneda. Erinevate inimeste omavaheline koostöö on Petriglieri sõnul hädavajalik, sest just sellest sünnib parem ja mitmekesisem töö. Koos Singh Cassidyga rõhutas ta, et kultuuri ei hoia elus suured loosungid, vaid väiksed järjepidevad sammud, mis loovad tähendust ja kuuluvustunnet.

Angela Ahrendts rääkis oma kogemustest Burberrys ja Apple’is ning jagas arusaama, et suur muutus algab pärandi austamisest. See ei tähenda vanast kinnihoidmist, vaid just nimelt sellega ühenduse loomist ja selle tulevikuks kohandamist. Ta rõhutas töötajate usaldamist ja klientide kuulamist kui põhimõtteid, mis toovad organisatsiooni ühendatuse ja loovad pinnase innovatsiooniks. Tema sõnum oli selge: tuleviku juhid on need, kes oskavad juhtida empaatia, autentsuse ja inimlikkuse kaudu. Ta ei kartnud jagada ka isiklikku kogemust, kuidas haavatavus – näiteks pisarad koosolekul – võib juhtidele hoopis usaldust juurde tuua.

Päeva lõpetas Simon Sinek, kes rääkis eesmärgipärasest juhtimisest ja kultuuri ülesehitamisest. Tema sõnum oli, et ettevõtted ei peaks püüdlema „parimaks olemise“ poole, sest see on mäng, kus võit on lühiajaline. Tegelikult mängime lõpmatut mängu, kus eesmärk on püsida ja kasvada. Selleks on vaja läbipaistvust, usaldust ja psühholoogilist turvalisust. Ta rõhutas, et hinnang tuleb asendada uudishimuga ja et juhtimine ei ole midagi, mida saab välja lülitada – see on pidev vastutus inimeste eest. Sinek puudutas ka mentorite ja sponsorite rolli, Gen Z põlvkonna ootusi ning AI kasutamist treeneri ja juhendajana. Tema põhijäreldus oli, et tehnoloogia kõrval muutuvad aina olulisemaks „südameoskused“ – empaatia, hoolimine ja inimlikkus.

Kokkuvõttes jäi esimesest päevast kõlama selge mõte: tulevik kuulub ettevõtetele ja juhtidele, kes suudavad ühendada eesmärgi, kohanemisvõime ja inimlikkuse. Kultuur ei ole taust, vaid süsteem, mis määrab, kas inimesed ja organisatsioon suudavad ebakindluse keskel õitseda. Kõige enam jäi kõrvu Ahrendtsi mõte, et „parimad juhid on need, kes on parimad inimesed“, ning Sineki meenutus, et edu ei seisne üksikutes võitudes, vaid harjumuses harjutada mängu ise.