Kui ma üritan läbipõlemise terminit visuaalseks muuta, kerkib silme ette pilt majast, millel on alles katus, aga kandvad talad on tasapisi mädanenud. Väljast paistab kõik korras – aga sees on kõik kokku varisemise äärel. Just nii võibki läbipõlemine välja näha: toimime igapäevaselt, käime tööl, teeme nalja, ent sisemiselt oleme murdumise piiril.

Viimasel ajal räägitakse läbipõlemisest palju. Oma tutvusringkonnas näen ja kuulen üha sagedamini, kuidas inimesed võtavad töölt pikemalt aja maha või jäävad haiguslehele, et taastuda. Mustrites kordub üks hetk: enam ei jaksa voodist tõusta. Mitte vaimselt, vaid füüsiliselt pole enam jõudu.

Kuidas läbipõlemine algab?

Keha on selles loos kõige ausam näitleja. Igaüks tunneb end kõige paremini – ja samas oskab kõige paremini ka enda kehale valetada. On lihtne selgitada uneprobleeme talveväsimuse või stressiga, eirata tõsiasja, et puhkus ei taasta ja hommikud muutuvad järjest raskemaks.

Üks läbipõlemise esimesi märke on see, kui unevajadus suureneb, aga uni ei paku leevendust. Lähed voodisse hilja, ärkad vara, uni on rahutu. Päeval karjub sisemine hääl järjest valjemalt: „Ma ei jaksa enam.“

Sotsiaalne elu annab teise signaali. Inimesed, kellega varem jagasid rõõmu ja argipäeva, tunduvad kurnavad. Mitte et nemad oleksid muutunud – muutunud oled sina. Su sisemised ressursid ei kata enam isegi elementaarset.

Kui õhtul koju jõudes lülitab aju sind automaatrežiimile, näed enda elus vaikselt kahanevaid ringe: vähem liikumist, vähem loomingut, vähem nalja. Tekib tasapisi nullpunkt, kus kõike on korraga liiga palju – ja samas liiga vähe.

WHO defineerib läbipõlemist kui sündroomi, milles põimuvad kurnatus, küünilisus ja vähenenud tulemuslikkus. Kurnatus pole lihtsalt väsimus – see on seisund, kus ka puhkus ei aita. Sa magad kaheksa tundi, aga ärgates tunned end sama kurnatuna. Tulemuslikkuse langus on nagu ajuudu, mis mattub kõige peale – tööülesannetele, suhetele, isegi hobidele. See udu vähendab nähtavust: sul on tunne, et sul ei ole enam kuhugi minna.

Kuidas jõuab stressist läbipõlemiseni?

Positiivne stress võib olla edu mootor. Küsimus on: kus lõpeb hoog ja algab kulumine?

Minu ja paljude teiste kogemuste põhjal saavad määravaks kolm tegurit:

  1. Töökorraldus – ületunnid, ebaselged rollid, vähene autonoomia. Kodukontori ajastul on töö- ja eraelu piirid hägustunud – päev ei saa enam korralikku punkti.
  2. Organisatsioonikultuur – kas juht tunnustab ja annab toetavat tagasisidet? Kas „ei“ öelda on turvaline või kaasneb sellega vaikne karistus?
  3. Isiklikud triggered – perfektsionism, soov meeldida, hirm pettumuse ees. Need mehhanismid ajendavad inimest tegema rohkem, kui keegi temalt tegelikult ootab.

Kui need kolm kihti üksteist võimendavad, tekib püsiv pinge. Stress ei taandu, vaid eskaleerub.

Kuidas läbipõlemist ennetada?

Me kõik soovime olla nähtud, kuuldud ja kasulikud. Kuid kui märkad, et midagi on vaikselt nihkes, tasub endalt küsida: mida ma pean muutma?

  1. Aeg iseendale.
    Leia viis, kuidas vähendada asjalik olemist ja jäta taastumisruumi. Pane kalendrisse kasvõi üks „mittemidagitegemise“ tund päevas.
  2. Avatud suhtlus tööl ja kodus.
    Kui töökorraldus vajab muutmist, räägi sellest juhiga. Selgita ausalt, kas rollid vajavad selgust või koormus vähendamist. Juht ei saa olukorda muuta, kui ta sellest ei tea. Kui tagasisidet ei tule, küsi seda ise. Ka kodus tuleb rääkida partneri ja tugivõrgustikuga ning teha kokkulepped.
  3. Uni.
    Teadvusta une tähtsust. Tekita rutiin, kustuta ekraanid vähemalt tund enne magamaminekut ja kasuta lõõgastavaid tehnikaid – kasvõi 5 minutit hingamisharjutust. Kehaline liikumine päevas aitab samuti paremini uinuda.
  4. Toitumine.
    Kas saad piisavalt energiat? Kas sööd teadlikult või jooksu pealt, arvuti taga? Võta aega söömiseks, mitte ainult toiduks. Tee oma menüüle aus pilk peale.

Kuidas aga aru saada kus sa omadega oled? Kui tunned, et piir läheneb (või oled taastumas), võta õhtuti hetk ja küsi endalt:

  • Kui palju energiat mul täna oli (1–10)?
  • Kuidas tundus mu emotsionaalne ilm – pilvitu, poolpilves või tormine?
  • Kuidas hindan oma tänast töökorraldust?

Kirjuta vastused päevikusse – paberi või äpi kujul. Kui märkad, et skoorid langevad, siis on aeg pausiks. Päriselt.

Vahel taipame alles siis, kui on juba liiga hilja. Siis on esimene samm: mine perearsti juurde ja võta haigusleht. Koos arstiga tee plaan vastavalt olukorrale. Selge on see, et taastumine võtab aega.