Kas on tööl normaalne tiimi kutsuda pereks või pigem mitte?

“Tere tulemast meie perega liituma!” – fraas, mis võib esmapilgul tunduda soojalt tervitav ja kaasahaarav, kuid mis juhtub pärast seda? Olen näinud mitmeid ettevõtteid, kes kirjeldavad oma töökeskkonda kui “tore pere”, rõhutades lähedust ja toetust, mida nad pakuvad. Kuigi see võib kõlada ägedalt, on oluline mõista, miks tööalase ja pereelu paralleelitõmbamine ei pruugi alati olla positiivne.

Perekondlikud suhted on äärmiselt mitmekesised ja subjektiivsed, varieerudes soojast ning toetavast kuni keeruliste ja isegi toksiliste suheteni. Organisatsioonide “pereks” nimetamine võib tahtmatult tekitada ebamugavust või ärevust neis, kelle jaoks peresuhted ei pruugi olla positiivse tähendusega. See lähenemine eeldab ekslikult, et kõik mõistavad ja kogevad peresuhet ühtemoodi, jättes arvestamata isikliku tausta ja kogemuste mõju​​. Olukord võib luua ühepoolseid suhteid, kus töötaja ohverdab end ettevõtte heaks, lootes vastutasuks saada tunnustust ja turvatunnet, mis aga sageli jääb tulemata. Sellised kogemused toovad esile, kui oluline on töökohal luua turvaline ja toetav keskkond, kus töötajate heaolu on esikohal ja kus ametialased suhted ei varjuta isiklikku heaolu​​.

Töökohas olevad probleemid nõuavad ametialaseid lahendusi, mis põhinevad ametialastel suhetel ja objektiivsetel kriteeriumidel, samal ajal kui peredes lahendatakse konflikte sageli emotsionaalse sideme ja isiklike suhete alusel. Töökeskkonnas “perekondliku” lähenemise puhul võib tekkida segadus ja ebamugavustunne, kuna töötajad võivad tunda, et ametialased otsused tehakse isiklike suhete või eelistuste põhjal​​, nt kes on ülemuse silmis lähedasem, see on kindlasti ka soosik. Tegelikkuses peaks ülemuse silmis olema kõik võrdsed ning tuleks lahendada probleemi sõltumata isikust ning suhtest.

Töötajate kutsumine “pereks” võib mõjutada ka nende professionaalsust, luues olukorra, kus töötajad tunnevad end surve all teha ületunde või võtta enda peale lisakohustusi, sest “pere” nimel tuleb ohverdusi teha. See võib viia töö- ja eraelu tasakaalu hägustumiseni, põhjustades stressi ja läbipõlemist​​.

Töösuhet ei tohiks nimetada peredeks, kuna see varjutab selle tegelikku olemust. Ettevõtted ja perekonnad toimivad väga erinevatel alustel: kui perekonnaliikmete vahel valitseb tingimusteta armastus ja lojaalsus, siis ettevõttes on suhted eelkõige tööalased ja neid mõjutavad jõudluse hindamine ning ärieesmärgid. Lisaks, ettevõte ei saa pakkuda sama tüüpi emotsionaalset tuge, mida perekond võib pakkuda, ja töösuhte lõpetamine ei ole reetmine, vaid osa normaalsest professionaalsest teekonnast​​.

Kui ettevõte rakendab “pere” mõistet, võib see tekitada töötajates tunde, et neilt oodatakse sama pühendumust ja lojaalsust nagu perele, mis ei pruugi alati olla realistlik või terve. Ettevõtted, mis soodustavad avatud ja ausat suhtlemist, selgete piiride kehtestamist ning professionaalset arengut, loovad töötajatele tervislikuma ja toetavama keskkonna, kus igaüks tunneb end hinnatuna ja motiveerituna.

Kuigi mõiste “tööpere” võib tunduda positiivse ja kaasava kultuuri loomise viisina, tuleb kaaluda sellega kaasnevaid potentsiaalseid riske ja probleeme. Töökultuuri edendamisel peaks eesmärk olema luua keskkond, mis toetab professionaalsust, austab isiklikke piire ja julgustab töötajate heaolu. See hõlmab tervislike suhete loomist, mis põhinevad vastastikusel austusel ja professionaalsusel, mitte perekondlikel sidemetel või kohustustel. Töökohal peaks olema selge eristus isikliku ja professionaalse elu vahel, tagamaks, et kõik töötajad tunnevad end väärtustatuna ja kaitstuna, olenemata nende isiklikust taustast või peresuhetest.