Paindlik on hea sõna, selle taha saab peita mida tahes. Kui töökuulutusest loed “paindlik töökorraldus”, siis see võib tähendada mida iganes. Minu jaoks tähendab see seda, et töötunnid on paindlikud, st saad tööd alustada ja lõpetada vastavalt enda vajadustele. Näiteks alustada kell 7 ja lõpetada kell 16.00 ning vahepeal tunnikese lõunal käia. Kindlasti kokkulepped erinevad valdkonniti ja ka ettevõtte suurusest, selle juhtkonnast. Seega üks võluvits taas kõigile ei kehti.

Aga on teaduslikult tõestatud, et paindlik töökorraldus teeb töötaja õnnelikumaks, ta tunneb isiklikku vastutust ja samas on rahul, et saab oma aega ise juhtida vastavalt oma bioloogilisele kellale. Tööandjale peaks lugema tulemus, mitte tagumiktunnid. Igal töökohal see pole kahjuks võimalik – kui on vaja kliente teenindada, siis tuleb ikka nende vajadustest lähtuda.

Oletame, et Kontor1 otsustab, et järgmisest kuust hakkab kehtima paindlik töökorraldus ja senine 8.30-17.00 tööaeg muutub vabaks. Kuidas võiks välja näha selle muudatuse juhtimine?

  • mõtle välja selge sõnum – miks, kuidas, mismoodi ning organiseeri infokoosolek
  • kaasa töötajad ühise kokkuleppe välja töötamisse
  • anna aega paika loksuda
  • tegele kohe probleemidega, kui neid peaks tulema

Miks on vaja kokkulepet? Sellepärast, et kõik saaksid ühtemoodi aru, kuidas uus süsteem tööle hakkab, et ennetada probleeme. Väga harva, kui tööle on võetud kõik sarnased inimesed, pigem on ikka töökeskkond mitmekesine, seega kindlasti kellelgi tekib küsimusi, et miks üks või teine tööaeg lappes on ja kes ikka kontrollib tööl käimist (st kas minu ja tema ajaline panus on ikka võrdne?).

Kui võimalik, mõtle läbi peamised kokkuleppe punktid, kutsu töötajad infokoosolekule ning sõlmige esialgne kokkulepe. Selle võiks soovitavalt kuskile ühisesse draivi üles panna, et seda ajapikku ja olude sunnil täiendada. Kui tulevad tagasilöögid, ei maksa põnnama lüüa, vaid tuleb koheselt tegeleda probleemidega. Igal asjal on lahendus, tuleb leida konsensus ja õige nurk. Muudatustega tihtipeale tulevadki probleemid, need on normaalsed, aga pead ei tohi liiva alla ära peita. Kindlasti hästi oluline on töötajate kaasatud, et nad saavad oma mõtteid välja öelda ja kaasa mõelda, et kuidas ÜHISELT lahendus välja töötatakse. Mida suurem kaasatus, seda suurem õnnestumine.

Peamine probleem, millega mina olen paindliku töökorraldusel kokku puutunud, on info jagamine. Kui keegi teeb üks päev pikema päeva, et teine päev varem ära minna ja keegi huviline seda ei tea, siis tekib küsimus, et miks ta töölt viilib. Seetõttu sai kokku lepitud info tabel, kuhu inimesed oma liikumisi ise kirja panid ja tiimides teisi ka teavitasid. Väike asi, aga ennetab probleeme, sest infos on alati ju võti. Kui ei tea, tuleb probleem.

Teine probleem on nö aja mõistlik kasutamine. Kui töötaja saab “oma töö” valmis ja tahab koju minna, aga teised veel näevad vaeva, siis mida teha? Alati on tööl midagi teha, mingid uued lõigud ootamas või vanad sabad või siis saab teisi aidata? Ettevõtjana minu meelest on sel juhul juht valesti töid planeerinud, kui inimene reaalselt teeb poole kohaga tööd, aga saab täistööaja eest palka. Siis tuleb tööjõudu ringi planeerida ja optimeerida, st mõni lahti lasta ja tööd teiste vahel ära jagada, nö ressurssi on liiga palju. Töötajana mõistan, et eriti motiveeriv pole varem valmis jõudes nö uus asi karistuseks kaela saada, aga eks kõik oleneb kommunikatsioonist ja kuidas seda serveeritakse. Mina töötajana läheks pigem kellelegi appi, et ehitada enda suhet teistega ja teinekord teistele lootes ise abi saada. Käsi peseb kätt :)

Kolmas probleem on vanema põlvkonnale selgitamine, miks paindlikku töökorraldust üldse vaja on. Ja see on isegi ehk kõige raskem olnud, sest vahel on tunne, et lihtsam oleks pead vastu seina peksta, kui et sama asja korduvalt positiivses võtmes selgitada ja ise kannatlikuks jääda. Miks nad ei usu sellesse? Kardavad, et tööandjat kasutatakse ära ning panus töösse on väiksem. Et kõik koos peame tööle ikka tulema ja töölt lahkuma, siis on õige värk. No ei ole. Kui mulle sobib paremini tulla 7.00ks tööle, et varem töölt lahkuda nt lapsele lasteaeda järgi, siis kuidas mina vähem panustan? Kui minu meel on ergas just varahommikul, siis leian, et see aeg on mulle ja tööandjale kõige viljakam ja efektiivsem, kui see, et ma tiksun 16-17.00 niisama tund aega, sest mõte on toss ja ei suuda midagi peale Facebookis istumise.