NBF 2026. Oprah Winfrey: “Did you see me? Did you hear me?”

Ja siis tuli kirss tordil – Oprah Winfrey.

Oprah oli kahtlemata üks Nordic Business Forum 2026 kõige oodatumaid esinejaid. Oli palju inimesi, kes ütlesid täiesti otse, et tulid sel aastal NBF-ile just ja ainult tema pärast. Seda on lihtne mõista. Ta on aastakümnete jooksul puudutanud miljonite inimeste elu, andnud paljudele jõudu ja usku ning toonud avalikkuse ette lugusid ja teemasid, millest varem nii avatult ei räägitud.

Minul oli veel üks väga eriline hetk, sain Oprah’ga koos pilti teha (credit: NBF). Olen selle üle siiani tohutult õnnelik. On inimesi, kelle puhul saad aru, et sa ei kohtu lihtsalt kuulsa inimesega, vaid kellegagi, kelle hääl ja mõtted on olnud väga paljude inimeste elu taustal aastakümneid.

Tema sessioon algas lühikese kõnega laval ning jätkus seejärel vestlusena Holly Ransomiga. Ja siin juhtus midagi kummalist ajatajuga. Kui kõik läbi sai, oli tunne, et möödunud on umbes 15 minutit. Tegelikult olime Oprah’d kuulanud peaaegu kaks tundi. Oleksin võinud veel kuulata, sest tal on lugusid, aga veel rohkem on tal nende lugude taga tarkust. Ja peaaegu iga teema jõudis lõpuks tagasi ühe asja juurde: inimene peab kõigepealt tundma iseennast ning alles siis saab ta päriselt juhtida, mõjutada ja teisi inimesi näha.

“Did you see me? Did you hear me?”

Oprah on oma karjääri jooksul teinud üle 35 000 silmast silma intervjuu. Presidendid, miljardärid, superstaarid, tavalised inimesed, vangid – tohutult erinevad inimesed ja lood ning ühel hetkel hakkas ta märkama midagi erakordset. Pärast intervjuud tahtsid inimesed teada, kuidas neil läks.

Was I okay? Did I do good?

Alguses võib tunduda, et inimene küsib, kas ta esines hästi. Oprah sai aga lõpuks aru, et tegelik küsimus oli hoopis:

Did you see me?
Did you hear me?
Did what I said get through to you?

Sõltumata sellest, kes tema vastas istus, tahtsid inimesed üht ja sama: kinnitust, et teda nähti, kuuldi ja see, mida ta ütles, oli oluline. Ka siis, kui sa inimesega ei nõustu, saad talle anda tunde, et oled teda kuulnud.

I see you. I hear you.

Juhtimise kontekstis on see tohutult oluline. Inimesed ei eelda alati, et juht nendega nõustuks. Aga nad tahavad teada, et neid päriselt kuulati.

Mis on sinu tegelik kavatsus?

Teine suur teema oli kavatsus.

Oprah rääkis väga avameelselt, kuidas ta kannatas aastaid enda sõnul “disease to please” all. Ta tahtis olla hea, lahke ja helde ning mitte kedagi alt vedada. Seetõttu ütles ta inimestele jah ka siis, kui tegelikult tahtis öelda ei. Aga siin oli probleem. Kui sinu tegelik kavatsus on teisele inimesele meeldida, õpetad sa talle sisuliselt, et ta võibki sinult rohkem küsida. Tema saab soovitu, aga sinus kasvavad frustratsioon ja pahameel.

Sinu kavatsus mõjutab tulemust.

Oprah viis selle põhimõtte ka oma ettevõttesse. Kui produtsent tuli välja uue saateideega, ei piisanud sellest, et teema tundus põnev. Ta küsis:

What is the intention behind this idea?

Miks me seda teeme? Mida tahad sina saavutada? Mida tahan mina? Mida vajab külaline? Kas need kavatsused on omavahel kooskõlas? Alles siis, kui need olid samal lainel, oli võimalik jõuda hea tulemuseni.

Mulle meeldib see küsimus ka juhtimises palju laiemalt.

Miks ma sellele jah ütlesin?
Miks ma selle otsuse teen?
Miks ma seda projekti vean?
Miks ma seda vestlust alustan?

Ja veel ebamugavam küsimus: mis on minu tegelik kavatsus?

Mitte see, mida ma PowerPointi kirjutan, vaid päriselt.

Meil kõigil on sisemine GPS

Üks Oprah’ mõtetest, mis mulle eriti meeldis, oli tema internal GPS. Tema jaoks on see intuitsioon, kõhutunne, sisemine hääl – nimeta seda kuidas tahad. Oprah usub, et meis kõigis on olemas sisemine kompass, mis annab märku, kui liigume õiges suunas ja ka siis, kui midagi ei ole päris õige.

Küsimus on selles: kui hästi me seda kuulame?

Ta rääkis, et tunneb nüüd väga hästi ära hetked, mil järgib oma sisemist GPS-i ja ka need, mil otsustab seda ignoreerida ning kuulab hoopis oma ratsionaalset mõistust, äriplaani või teiste inimeste arvamust. Tema enda sõnul on viimased valikud teda korduvalt keerulistesse olukordadesse viinud. Aga selle GPS-i kuulmiseks on vaja vaikust ja see on tänapäeva maailmas võib-olla üks keerulisemaid asju.

Meie ümber on pidevalt teiste inimeste arvamused, sõnumid, koosolekud, uudised, telefon ja AI, mis võib sekunditega genereerida kümme soovitust selle kohta, mida peaksime tegema.

Oprah’ mõte oli vastupidine: nobody knows you better than you know yourself.

Tõeline töö toimub iseendaga. Ole piisavalt vaikselt, et endalt küsida, mida sa tegelikult tahad. Ja ole piisavalt julge, et mitte karta vastust.

“The path is created by you, through you, for you.”

See oli üks lause, mille kirjutasin endale kohe üles “The path is created by you, through you, for you.”

Me kipume ootama, et ühel hetkel ilmub kuskilt selge tee. Õige võimalus. Õige inimene. Õige ametikoht. Keegi ütleb meile, mis on järgmine samm. Tema mõte oli, et rada tekib liikudes. Oprah enda karjäär ei olnud algusest peale suure strateegia järgi kavandatud. Isegi tema kuulus raamatuklubi ei sündinud äriplaanist, ta tegi seda enda pärast ja armastusest raamatute vastu. Ta ei teadnud, milliseks nähtuseks see hiljem kujuneb.

Ta rääkis hoopis tahtest jätkata proovimist ja soovist teha seda, mida parasjagu teed, suurepäraselt.

Teised inimesed hakkavad aja jooksul neid punkte ühendama. Nad näevad, milles sa hea oled, mida sa väärtustad ja millise mõju sa jätad. Ja sellest tekivad järgmised võimalused.

Excellence is the best cure

Oprah rääkis palju ka suurepärasusest. Tema enda elutee algas keskkonnas, kus mustanahalise naisena ei olnud paljud võimalused talle sugugi enesestmõistetavad. Tema vastus sellele oli teha oma tööd nii hästi kui võimalik.

Tema mõte oli sisuliselt: ole nii hea, et sind ei saa mitte märgata.

Reputatsioon liigub sinust eespool. Kui teed järjepidevalt suurepärast tööd, inimesed räägivad sellest ja tekivad järgmised võimalused. Oprah ise ei juhtinud oma karjääri jäiga mitmeaastase plaani järgi. Tema fookus oli teha käesolevat tööd võimalikult hästi ja usaldada, et see avab järgmise ukse. See mõte meeldib mulle väga, sest karjäärist rääkides keskendume sageli järgmisele ametikohale. Mulle üldse ei meeldi, kui töövestlusel küsitakse, kus rollis ma näen end 5 aasta pärast. Tõesti ei tea, kuhu saatus mind viib või kuhu mind suunatakse.

Oprah pööras küsimuse teistpidi: kui hästi sa teed seda, mis on praegu sinu käes?

Mõnikord on järgmise võimaluse kõige parem strateegia teha tänast tööd erakordselt hästi.

Kas inimesed saavad aru, miks nende töö oluline on?

Oprah rääkis loo silmaarsti juures töötanud tehnikust, kellelt ta küsis, miks mees seda tööd teeb.

Vastus oli üsna tavaline: arvete maksmiseks. Oprah aitas tal näha sama tööd teise nurga alt. Tema mõõtmiste täpsusest sõltus see, millise info sai arst ja kuidas oli võimalik inimeste nägemist kaitsta. Mees läks emotsionaalseks, sest ta polnud oma töö mõju sellisel viisil varem näinud.

Ja see on minu meelest juhtidele väga hea küsimus: kas minu inimesed teavad, miks nende töö päriselt oluline on?

Mitte ainult seda, mis on nende KPI või järgmise kvartali eesmärk, vaid kelle elu, kogemust või tulemust nende töö lõpuks mõjutab? Vahel ei ole inimesel vaja uut ametinimetust või suurejoonelist purpose statement’i. Tal on vaja näha seost oma igapäevase töö ja selle vahel, kelle jaoks see midagi muudab.

Kõigil on omad “okkad”

Vestluse üks väga inimlik osa puudutas meie enda mustreid ja valukohti.

Oprah kasutas nende kohta kujundit thorns – okkad.

Meil kõigil on midagi, mida kanname endaga kaasas. Varasem kogemus, ebakindlus, haav või tundlik koht. Mõnikord ütleb teine inimene midagi täiesti süütult, aga tabab täpselt meie “okast” ja meie reaktsioon on palju tugevam, kui olukord ise õigustaks. Probleem ei pruugi siis olla ainult teises inimeses.

You should know your thorns.

See on minu meelest väga oluline eneseteadlikkuse osa. Kui ma tean, mis mind käivitab ja miks, on mul võimalik valida oma reaktsiooni. Kui ma seda ei tea, juhib minu minevik väga kergesti minu tänast käitumist.

Ja see haakub hästi Oprah’ teise mõttega: being myself is okay.

Me ei pea kogu aeg mängima mingit versiooni sellest, millisena arvame, et teised tahavad meid näha. Aga iseendaks olemine ei tähenda ka seda, et “selline ma olen ja midagi pole teha”. Eneseteadlikkus annab võimaluse saada iseenda paremaks versiooniks.

Can we do a bit better?

Kõrgema tee valimine

Oprah rääkis ka pettumustest ja konfliktidest. Kõigil on neid. Me ei saa kontrollida, et keegi meile haiget ei teeks, meiega ei nõustuks või meid ei petaks. Küll aga saame valida, mida me sellega edasi teeme.

Tema väljend oli higher ground.

Mida teen mina pärast seda, kui midagi halba on juhtunud? Kas jään sinna kinni? Kas lasen sellel määrata oma järgmised otsused? Või kasutan seda kogemust selleks, et midagi iseendas või teiste jaoks paremaks muuta?

Minu märkmetesse jäi tema mõte: “What happened to me, I use to lift others up.”

See on võimas viis oma elu vaadata. Mitte eitada seda, mis on juhtunud, vaid otsustada, mida sa sellega edasi teed. Sinu olud ei pea määrama sinu võimekust ega unistuste suurust. Oprah rääkis oma vanaemast, kes ütles talle, et sa pead õppima korralikult pesu pesema (käsitsi), et ühel päeval siis leida head valged inimesed, kelle juures tööd saada. Seejärel tegi ta nalja, et vanaema keeraks hauas end ringi, kui teaks, et hoopiski valged teevad nüüd Oprah heaks tööd. Ehk siis see ei määra su tulevikku, kuhu sa oled sündinud, kõik on siiski su enda kätes olenemata rassist, soost, jne.

Mis on päriselt sinu legacy?

Ühel hetkel jõudis vestlus pärandi ehk legacy juurde.

Kui Oprah avas Lõuna-Aafrikas oma tüdrukute juhtimisakadeemia, ütles ta uhkusega oma mentorile Maya Angeloule, et sellest koolist saab tema suurim pärand. Maya Angelou parandas teda.

Ei, sinu pärand ei ole hoone. Sa ei tea isegi ise, mis sinu pärand lõpuks on. Sinu pärand on kõik need elud, mida sa oled puudutanud. Inimesed, kes jäävad pärast sind, räägivad sellest, kuidas sa neid tundma panid ja millise jälje sa neisse jätsid.

See viis mind tagasi tema ettekande algusesse.

Did you see me?
Did you hear me?
Did what I said matter?

Võib-olla ongi need kaks mõtet omavahel seotud. Meie pärand ei ole ainult see, mida ehitasime või saavutasime. See on ka see, kas inimesed meie kõrval tundsid, et me nägime neid.

Minu suurim takeaway

Mul on Oprah’ sessioonist raske valida ühte suurt mõtet. Neid oli lihtsalt nii palju.

Tea, mis on sinu tegelik kavatsus. Kuula oma sisemist GPS-i. Ole piisavalt vaikuses, et ennast kuulda. Tee seda, mis sul praegu käsil on, nii hästi kui oskad. Tea oma “okkaid”. Ära lase oma minevikul määrata oma tulevikku. Ja märka inimesi enda ümber.

Aga võib-olla ühendab neid kõiki üks asi: alignment.

• Kas see, mida ma teen, on kooskõlas sellega, mida ma päriselt tahan ja väärtustan?
• Kas minu kavatsus ja tegevus lähevad kokku?
• Kas ma olen iseendaga kooskõlas?
• Ja kui töötame koos teiste inimestega, siis kas me oleme üldse ühel meelel selles, miks me midagi teeme?

Oprah ütles: “When there is alignment of intention, there is also power.”

Kui sessioon lõppes, ei jäänud mulle kõige rohkem meelde mitte Oprah Winfrey kui maailmakuulus nimi, vaid tema erakordne oskus võtta aastakümnete jooksul kogutud kogemused ja taandada need väga inimlikele küsimustele.

Miks sa teed seda, mida sa teed?
Kas sa kuulad iseennast?
Kas sa päriselt näed inimesi enda ümber?
Millise tunde sa neisse jätad?

Ja võib-olla ongi see põhjus, miks Oprah on nii paljude inimeste elu puudutanud ja neile jõudu ning usku andnud. Ta ei räägi ainult sellest, kuidas olla edukam. Ta paneb küsima, kuidas elada oma elu natuke teadlikumalt ja kuidas kasutada seda nii, et ka teistel oleks sinu olemasolust natuke parem.