Teine päev Nordic Business Forumil oli tõeline meistriklass, kus mõelda juhtimisest, strateegiast ja innovatsioonist maailmas, mis tundub üha ebastabiilsem hoopis teise nurga alt. Kõlama jäi üks keskne tõde: tänases keskkonnas ei ole vastupidavus, kohanemisvõime ja loovus enam lisaväärtus, vaid on hoopis ellujäämise ja edasimineku alus.

Peter Hinsson alustas päeva suure kirega teatedes, et elame “never normal” maailmas. Ajastul, kus kriisid ei tule enam ükshaaval, vaid kuhjuvad lainetena ja me ei saa enam oodata rahulikku merd. Piltlikul: torm ei ole enam mööduv ilm, see ongi uus kliima. Hinssoni sõnum oli selge: lõpetage eilsete probleemide “puhastamine” ja hakake looma strateegiaid, mis arvestavad ebakindlusega. Innovatsioon ei tohi olla reaktsioon, vaid pidev protsess. Edukad juhid on need, kes julgevad visioonis suuri samme astuda, kuid jäävad detailides paindlikuks ning kellel on jõudu ebaõnnestumiste järel tagasi põrgata.

April Rinne juhtis tähelepanu meie mõtteviisile. Inspiratsiooni ammutas ta budistlikust õpetusest, meenutades, et juhtimine ebakindluse ajal ei seisne kontrollist klammerdumises, vaid hoopis lahti laskmises. Liiga sageli tegutseme vajadusest kõike teada ja kõigile vastata, kuid tegelik kohanemisvõime saabub siis, kui loobume sellest illusioonist. Rinne kutsus meid omaks võtma fluksi mõtteviisi – nägema muutust mitte ohuna, vaid võimalusena õppida, areneda ja isegi armuda muutusesse. Nii anname vabaduse ka oma tiimidele.

Mu päeva lemmik Diana Kander tõi julguse teema ärimaailma konteksti. Ta kirjeldas Amazoni kui “ärizombide surnuaeda”, kus oli palju kasumlikke projekte, kuid mitte piisavalt mõjusad. Enamik organisatsioone oleks neist klammerdunult kinni hoidnud. Amazon otsustas aga “head” sulgeda ning avas sellega ruumi erakordsele. Fire Phone ebaõnnestus, kuid sellest sündis Alexa. Kaardikatsetused kasvasid üle globaalse tarneahela selgrooks. Diana sõnum: edasiminek ei tähenda alati uute asjade juurde loomist, vahel tähendab see pigem vanast loobumist.

Jonah Berger lisas omakorda inimkäitumise vaatenurga. Tema sõnul “mida rohkem me inimesi surume, seda enam nad vastu seisavad.” Juhid teavad sageli täpselt, millist tulemust nad tahavad, kuid ei mõista seda töötajatele inspireerivalt kommunikeerida. Muutus ei ole pelgalt loogika küsimus, vaid ka kontrolli ja vastutuse küsimus. Inimesed tahavad ise juhirooli hoida, mistõttu peavad juhid looma valikuid, esitama küsimusi käskude andmise asemel ning suunama inimesi nii, et nad ise sooviks muutust ja võtaks vastutuse selle teostamise eest.

Päeva lõpetas legendaarne Rick Rubin, kes tõi fookuse loovusele ja sisemisele häälele. Tema jaoks algab iga loov protsess lihtsast sammust edasi. Ebaõnnestumine ei ole läbikukkumine, vaid uus informatsioon. Tõeline oht seisneb hoopis paigalseisus ja ootamises, kuni tunneme end “valmis”. Rubin kutsus üles taastama lapselikku intuitsiooni, katsetama julgelt ja usaldama oma sisetunnet. Loovus ei sünni välisest heakskiidust, vaid meie sisemise kompassi järgimisest ja see vajab teadlikku praktikat, olgu selleks meditatsioon, vaikusehetked või mõni muu viis välise müra vaigistamiseks.

Mida tähendab juhtimine tänapäeval? See ei tähenda kõigi vastuste teadmist, eilse loogika külge klammerdumist ega inimeste jõuga survestamist. See tähendab vastupidavust ebakindluses, julgust loobuda sellest, mis enam ei teeni, uudishimu katsetustes ja alandlikkust kontrollist lahti lasta. Kõige enam tähendab see ruumi loomist – innovatsioonile, inimeste omanikutundele ja loovuse õitsengule.

Minu peamine nope: maailmas, mis ei saa enam kunagi olema “normaalne”, ei seisne juhtimine mitte tormi üleelamises, vaid oskuses kohaneda, sättida prioriteete, lasta minna asjadel, mis ei teeni ning ümbritseda end toetavate inimestega.